26 aug. Kliendi kogemuslugu: Oht kalmistul
/26. august 2022/
Kuidas sünnivad Estkeeri lood? Ikka elust enesest! Lisaks töökogemuste vahetule jagamisele kutsuvad Estkeeri kodushooldajad mind aegajalt töövarjuna kaasa, et saaksin kajastada nende töid ja tegemisi. Käesoleva nädala kolmapäeval olin töövarjuna kaasas kalmistul, kus ootamatult sain teada, mis olukorda võivad eakad isegi surnuaias sattuda.
Kalmistu on püha paik
Kalmistu on koht, mida enamus inimesi aasta jooksul vähemalt paaril korral külastab. See on koht, kus puhkavad meie lähedased ning mida peame pühaks paigaks. Jah, meil võivad olla omad hirmud näiteks pimedal ajal surnuaias käimisega, kuid üldiselt ei arva, et seal võiks meie endiga midagi halba juhtuda. Kuid tegelikkus võib olla hoopis teine. Järgnev lugu räägib meie kliendi isiklikust kogemusest, mis ohuga ta hiljuti silmitsi seisis.
Ka kalmistul võib petta saada!
Estkeeri klient Linda soovis kodushooldaja Riinaga minna Tartu Raadi kalmistule, et sealne pink pärnapuult tulnud kleepuvast kihist puhtaks pesta ja ümbrust korrastada. Linda asetas küünla ja kastis lilled, pingipesuga tegeles Riina.
Linda on avatud suhtleja ning saime kenasti jutusoonele, mille käigus puudutas ta ühte juhtumit sellel samal hauaplatsil. “Teate, ma oleks ükskord surnuaias petta saanud!” alustas ta juttu. “Tulin siia platsi korrastama ja ükshetk jääb rattaga mu juurde seisma keskealine mees, no kuskil 50-ndates eluaastates ja ütleb, et mul on talle pingi värvimise eest tasu maksmata! Väimees oli tõesti laskud eelnevalt pingi üle värvida, kuid mina ei teadnud kellel ja mis tasu eest! Läksin ähmi täis ja olin segaduses. Ütlesin talle, et ma ei teagi, mu väimees tegeles sellega. Õnneks kuulis meie vestlust naaberplatsil olnud naine, kes tuli juurde küsima, milles probleem. Ilma, et oleks midagi öelnud, hüppas meesterahvas ratta peale ja sõitis minema.” Linda jätkas, “Jah, väimehega hiljem rääkides, kinnitas, et värvimisega tegeles ta ise ning see ilmselgelt oli pettur. Peale seda ei julge ma üksi enam surnuaeda tulla, kardan mis põõsa taga ta jälle mind varitseb.” Siinkohal lohutas Riina, et selle jaoks oleme meie olemas ja saame koos julgelt surnuaias käia!
Vestlesime põgusalt teemal edasi ning ta oli ääretult tänulik sellele naisterahvale, kes vahele sekkus. Ta arvas, et oleks mehe nõudmisele kindlasti järele andnud, kuna võlg on ju võõra oma. Tänasin Lindat loo jagamise eest, sest tänu temale saame hoiatada teisi ja kindlasti paljud lähedased ei kujuta ette, mis ohud võivad eakaid väljaspool kodu ohustada.
See pole üksikjuhtum
Hiljem lisas Riina, kes omab kogemust floristikapoes kliendideenindajana, et sarnaseid lugusid kuulis poest lilli ostvatelt memmedelt kodruvalt. “Neid lugusid on tegelikult palju! Kellel rabati surnuaias käekott käest, kellel kadus kott pingilt, keda oli taga aetud nii, et pidi üle teiste haudade joostes eest ära põgenema. Olen näinud ise mitmepealist jõuku surnuaias, kes tarbivad alkoholi, on lärmakad ja kui aus olla, siis ega minagi ei ole julenud üksi nendest mööda minna!” tunnistab Riina.
Antud lugu võtab iga head tava väärtustava inimese sõnatuks. See tuletab meelde olla tähelepanelik, märgata ja oma asjadega hoolas olla, isegi kalmistul. Eakad on kurjategijatele hea sihtmärk ning kui nad võimalust näevad, siis seda nad ka kasutavad. Soovitame eakatel kindlasti surnuaeda minnes võtta kaasa vaid hädavajalik ning väärisesemed hoida enda ligi, mitte käekotis. Kõige parem, kui lähete surnuaeda koos teise inimesega, olgu selleks pereliige, naaber, sõber või Estkeeri kodushooldaja.
Ave Kütt
turundusjuht
Estkeer OÜ