31 mai Invatranspordi kvaliteet
/31. mai 2023/
Invatranspordi kvaliteet on mõtteaineks kõigile. Nii teenuse osutajatele, sotsiaaltöötajatele kui ka tellijatele. Siinkohal tuleb mõista, et õnnetusi juhtub meil kõigil, kuid teatud nüansid on nö. raskendavad asjaolud. Oma lugu soovib jagada meie koduhooldusteenuse klient, Ljudmila (nimi muudetud). Mida tähendab invatranspordi kvaliteet ja millele tuleb ise tähelepanu pöörata ja kuna tegutseda? Lugu juhtus 18. aprill. 2023, mil ta tellis endale invatranspordi, et minna Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedi vastuvõtult koju.
Eellugu
Ljudmila on 76-aastane naisterahvas, keda on pikalt kimbutanud tervisemured, seda eriti jalgadega seoses. 2022 aasta sügisel, tehti talle põlveoperatsioon ja paigaldati protees. Selle järgselt tekkis sepsis. Ravi oli pikk ja vaevaline. 4-5 kuud pidi ta haiglas veetma. Haiglasoleku järgselt suunati ta Põltsamaa õendusesse, kus veetis ühe kuu. Sealt tuli tagasi koju Tartusse, sest paari päeva pärast oli talle planeeritud ortopeedi konsultatsioon. Selle aja jooksul võttis Ljudmila ühendust ka Estkeeriga, et kodust hooldust korraldama hakata. Tegime tema juurde kodukülastuse ja mõni päev saime ka teenust osutada kui Ljudmila uuesti haiglasse sattus.
Terav valu käis jalast läbi
Peale konsultatsiooni tellis ta endale Tartust invatranspordi. “Tellisin selle sama, kes mind Põltsamaalt ära tõi. Ütlesin neile, et vajan ratastooliga transporti, aga kohale tulid ilma ratastoolita,” oli Ludmila nördinud. “Kliinikumi ratastooliga viidi mind autoni ja mehed ütlesid, et tõstavad mu kätel bussi. Ma raske ei ole, 60 kilo pole kahe mehe jaoks palju, seega ei osanud midagi halba arvata.” Ta jätkas: “Nad tegid bussi küljeukse lahti, mis oli pea sama lai kui bussi esimesed uksed. Ütlesin neile, et ma ei saa jalga kõverdada ja kas ma ikka mahun uksest läbi!? Selle peale ei öelnud nad midagi. Nad tõstsid mu ratastoolilt. Toetasin oma terve jala bussi astmele ja sealt edasi proovisid nad mind istuma panna. Kuid jalad läksid kuidagi sõlme ja lükates jäi haige jalg ikkagi uksepiida taha ja käis raksatus ja terav valu läbi jala. Ütlesin, et valus on ja kuulsin ka raksatust, kuid nad ei öelnud midagi. Sättisid mu autosse ja uks kinni,” rääkis Ljudmila temaga juhtunust. Koju jõudes oli ta päeva sündmustest niivõrd väsinud, et jalale, mis kergelt turses ja valutas, tähelepanu pöörata. Ta lootis, et see läheb üle.
Ljudmila rääkis juhtunust õetütrele. Õetütar arvas, et see ei saa kindlasti luumurd olla, sest muidu ei saaks ta jalale toetuda. “Toas käisin rulaatoriga ja toetusin ka sellele jalale, loomulikult õrn valu oli, kuid mul on see jalg valu teinud juba väga kaua aega.”
Uuesti haiglasse
Ljudmila jätkab loo rääkimist: “Pühapäeval, 23. aprillil, tuli Estkeeri töötaja Riina ja tema ütles, et see asi küll õige ei ole. Jalg oli muutunud juba siniseks. Ta küsis minult luba, kas võib kiirabisse helistada ja loomulikult selle loa andsin. Kiirabi tuli ja otsustas mu röntgeniks kaasa võtta. Röntgenis selgus, et mu sääreluud on murdunud ja veel nihkega, seega tuli need tagasi paika saada. Kiirabiarst küsis, mida ma nii kaua veel kodus ootasin. Naljatasin, et paranemist, sest ei mina ega ka mu õetütar ei uskunud, et midagi võiks halvasti olla,” rääkis Ljudmila oma läbielamisest. “Loomulikult oldi ka kiirabis üllatunud, et kuidas üldse sellist teenust mulle osutati, kuid mida sa enam teed? Asi on tehtud, neil on tasu käes ja minu jalg katki,” oli Ljudmila nõutu. “Jäin jälle haiglasse ja ühtlasi võeti põlvest välja ka see ajutine protees, seega võib öelda, et jalaga on mul väga halvasti. Arst ütles, et kuna ma pole ka esimeses nooruses, siis kinnikasvamine võtab aega 3-6 kuud. Kas sellest jalast üldse asja saab, seda ma ei teagi, ” on Ljudmila õnnetu. Ta nendib, et tal pole jõudu, et kellegagi protsessima hakata või õigust nõuda. “Kõigil juhtub õnnetusi, aga see oli puhas lohakus, et nad tulid osutama ratastoolitransporti ilma ratastoolita. Lisaks sellele ei reageerinud, kas minuga on ikka kõik korras. Tagantjärgi tulnuks viia hoopiski kohe EMO’sse,” tõdeb naine.
Ljudmila veetis haiglas veel 1,5 kuud ja sai tagasi koju 29. mail. Kliinikumi sotsiaaltöötaja võttis meiega ühendust, et klient on koju saabumas ja vajab invatransporti. Organiseerisime Ljudmilale ise transpordi. “Tagasi tulin juba teise invatranspordiga ja sellel ratastoolil oli olemas ka tugi, mis toetas minu kipsis sirget jalga. Ma olen igati tänulik Riinale, kes oli ettevõtlik ja kutsus mulle abi,” on Ljudmila südamest tänulik.
Kordame veel, et meil kõigil juhtub igasuguseid äpardusi ja apsakaid. Tegijatel ikka juhtub. Väga oluline on märgata ja ka reageerida! Erivajadusega inimese transpordil peab olema tähelepanelik ja hoolas. Loodame südamest, et selliseid õnnetusi enam ei juhtu ning anname endast kõik, et Ljudmila tunneks ennast kodus hästi ja jalg paraneks kiiresti. Palju, palju tervist talle!
Ave Kütt
Estkeeri turundusjuht