Praktika ‘Eaka hooldus’ kogemuslugu

praktika eaka hooldus

Praktika ‘Eaka hooldus’ kogemuslugu

 

Nüüd, mil haridusasutused suunduvad suvepuhkusele ja teevad kokkuvõtteid, jagame teiega Estkeeris hiljuti oma praktika ‘Eaka hooldus’ lõpetanud õe õppekava esimese kursuse tudengi praktikakogemust. Kuidas tema teekond algas, meieni jõudis ja mis kogemused kaasa võtab.

Kellena töötasid varasemalt ja miks valisid just õe eriala?

Varasemalt töötasin arvutitööl panganduses. Olin pikka aega mõelnud, et võiksin ennast hoopis teise ala peal proovile panna. Kuna tervishoid on mind alati huvitanud, siis nii otsustasingi alustada õpinguid õe erialal.

Kuidas praktikakoha leidsid, kas kool soovitas?

Eaka hoolduse praktikakoht tuli tudengil ise otsida. Saime valida kuhu soovime praktikale minna – kas hooldekodu, haigla, koduhooldust osutav ettevõte või mõni muu eakatega tegelev asutus. Kindel oli praktika maht, mis oli 75 tundi. Kool kindlaid asutusi ette ei andnud, sest õpiväljunditest lähtuvalt tuli see õige koht endal välja otsida. Minu eesmärk oli kohe alguses paigas, et oma praktikat soovin teostada koduhoolduses. Soovisin olla eakatele abiks nende koduses keskkonnas ja näha just seda poolt, mida ei ole võimalik näha haiglas või hooldekodus. Estkeeri leidsin tänu internetiotsingutele. Osutajaid Tartus on teisigi, kuid kodulehe soojus, hubasus ja asutuse sünnilugu köitsid mind kõige enam ning seetõttu otsustasin ühendust võtta ja praktikakohta küsida.

Kuidas kliendid sind esimesel kohtumisel vastu võtsid?

Positiivselt, sest kliente oli eelnevalt teavitud. Läksin kaasa sinna, kus oli praktikandi jaoks luba antud. Samuti viis juhendaja mind eelnevalt kliendijuhtumiga kurssi – milles vajab abi, milline on tavapärane meeleolu ja suhtlemine. Esimesel korral kliendi juurde minnes tutvustasin ennast kliendile ning see aitas luua esmase kontakti ja nö võõrabarjäärist üle. Enamasti on nad uudishimulikud ja suhtlemisaltid. Eriti on suhtlemisvaegust näha nende inimeste puhul, kellel sidemed on pere- ja sõpruskonnaga katkenud. Nende meeleolu paraneb suhtlemise käigus äratuntavalt. Halvasti ütlemist või negatiivset kogemust ei tundnud, saadi aru, et inimene õpib paremini just reaalset praktikat tehes. Loomulikult oli ettevaatlikke ja vaikseid kliente, kes olidki loomult eraklikumad ja endassetõmbunud, nemad vestluse asemel pigem jälgisid hoolika pilguga, kuidas ma toimetasin.  Oli ka kliente, kes sooviski ainult oma hooldajat, seega nende juurde mina kaasa ei läinud ja see on täiesti mõistetav ning inimese soovi tuleb austada.

Mis sulle praktikal meeldis ja mis ei meeldinud?

Mulle meeldis, et sain nii erinevate klientidega tegeleda. Oli täielikult voodikeskseid kliente, kes vajasid igapäevaselt hügieenitoiminguid ja kehaasendi muutmist, kuid oli ka kliente, kes vajasid seltsi, emotsionaalset tuge. Mind usaldati nii asutuse kui ka klientide poolt ja sain ka viimastel kordadel iseseisvalt hooldust teostada. Ei meeldinud ajaline piir – see tekitas raskusi. Eriti klientide puhul, kellel oli suur suhtlemisvajadus ning kes soovisid rohkem rääkida. Nende puhul tuli kella jälgida, et järgmisesse kohta suundudes ajahätta ei jääks.

Mida uut said praktikal olles teada?

Kõik oli uus. Eriti huvitav väljakutse oli nägemispuudega inimese hooldamine. See kuidas ta kuuleb, tunnetab ja suhtleb. Enneolematu ja kindlasti vajalik kogemus.

Kas oli ka juhtumit, mis jääb praktikast meelde?

Sellist erakordset juhtumit ei olnudki. Pigem üks hetk avastasin, et märkan tänavapildis palju rohkem eakaid inimesi. Ühel korral, kui bussi peale tuli üks kõrges eas naine oma väga raske poekotiga, siis pakkusin talle abi koti kandmisel. Aitasin tal peatusest koti kodu ukseni, korrusmaja kolmandale korrusele viia. See tekitas ka minule hea tunde, et oskasin märgata, tegutseda ning et ka abi vastu võeti.

Mida kõige enam kartsid?

Kõige enam kartsin klientidele haiget teha ja pabistasin seetõttu rohkem kui kliendid ise. Kuid nad olid ise väga toetavad ja ütlesid, et mul on hellad käed. Üksinda hooldustoimingut tehes oli ka hirm, et kuidas hakkama saan, kuigi olin juhendagaga mitmel korral antud kliendi juures käinud, siis nüüd puudus inimene, kelle käest vajadusel küsida. Kuid tegelikult oli kartus suurem kui tegelikkus. Hooldustoimingud sujusid kenasti ja sellega seoses tõusis ka enesekindlus. Täiesti üksi läbiproovimine kinnistab varem õpitut veel parem.

Kuidas võrdled praktilisi tegevusi koolis ja praktikal?

Koolis üksteise peal praktiliste ülesannete läbi tegemine annab küll esmase aimduse, kuid on hoopis midagi muud, kui praktika päris patsientidega. Meie, tudengid, oleme noored, meie keha ja jäsemed painduvamad ning naljaga pooleks öeldes kannatab praktilisteks harjutusteks tehtud nukk ka kõik välja – kõik see kergendab ergonoomikaülesannete täitmist. Päris patsiendi keha hoiak, raskus ja liikuvus on hoopis midagi muud. Eakate ja erivajadusega patsientide lihased ja liigesed jäigemad ning tuleb arvestada ka erinevate lõhnadega, mis koolis on pigem neutraalsed.

Mida võtad praktikast kaasa?

Väga hea kogemuse – uued oskused, loovus, laiem maailmapilt, avatus ja oskus märgata. Julgus katsetada uusi asju, eneseusaldus.

Kuidas hindad inimeste toimetulekut kodustes tingimustes toimetulekul, kui nad saavad kõrvalabi?

Kodu peab olema kohandatud, siis saavad nad ilusti hakkama. Rõhku tuleks panna ka proteesidele ja kuuldeaparaatide kasutamisele, mis paljudel eakatel jäävad pigem teisejärguliseks . Kui hammaste seisund väga halb või need sootuks puuduvad, siis on sellest mõjutatud ka toitumine ja kogu organism. Vaimse tervise poole pealt on väga olulisel kohal suhted perekonnaga, vaba aja sisustamine ja ka välismaailmaga kursis olemine erinevate kanalite kaudu. Üksikute eakate suur probleem on seltsivajadus, nad vajavad inimest kellega rääkida ja kui see inimene on tema jaoks olemas

Mille vajadust veel meie klientide varal näed?

Füsioteraapia oleks eakatele väga vajalik. Nad vajaksid individuaalset liikumiskava ja seda ka igapäevaselt praktiseerida. Vähesed on nii motiveeritud või võimelised, et teha seda üksi, kuid kõrvalise inimese juhendamisel, kaasabil ja innustamisel peaksid oma kavast kinni ja saaksid leevendust oma luulihaskonna vaevustele- lihasjõudluse langus, liigeste piiratud liikuvus või valu.

Nüüd, mil oled näinud koduhooldust lähemalt, siis kui sinu pereliikmel või sul endal on tulevikus hooldust vaja, siis kas valid koduhoolduse või vastava hooldusasutuse?

Valin kindlasti koduhoolduse, kui see on tervislikust seisundist lähtuvalt võimalik. Näha on, et inimesed ei taha kodust ära minna. Nad tunnevad oma kodus turvaliselt, oma tuttavate asjade keskel. See on nende territoorium.

Mis on õena sinu ootused ja kus näed ennast peale kooli lõppu?

Hetkel olen avatud meelega, kuna õpin alles esimesel kursusel. See valdkond ja võimaluste valik on nii lai, kuid praegu näen ennast kas õena lastehaiglas või vaimse tervise õena.

Estkeeri juhendaja Kaija tagasiside

Olen varasemalt teisi kodushooldajaid välja õpetanud ja juhendanud, seda küll välismaal tööl olles, Eestis on see minu esimene juhendamine, seega ka minu jaoks uus ja huvitav kogemus.  Dina oli väga motiveeritud ja tuli toime uutes olukordades inimestega suhtlemisel. Suurepärase empaatiavõimega ning tugev meeskonnamängija. Ta oskab märgata ja vastavalt sellele ka tegutseda. Iga uus on loomulikult võõras, kuid ta kohanes üsna pea meie asutuse töökorralduse ja klientidega. Oma sõbraliku ja sooja loomu poolest meeldis ta meie klientidele väga.

 

Dina on suurepärane näide sellest, et ajaga võivad meie huvid ja soovid muutuda ning võime elus teha kardinaalseid kannapöördeid. Eesti toetatab elukestvat õpet ning ka meie leiame, et haridus Eestis on väga hästi kättesaadav, ole ise vaid julge ja ettevõtlik!  Meie soovime Dinale kõike paremat, edukaid õpinguid ja tuult tiibadesse!

 

Uutele praktikantidele on Estkeeri uksed avatud!

 

Ave Kütt

Estkeer OÜ