Arvamuslugu: omastehooldus, koduhooldus või hooldekodu

Arvamuslugu: omastehooldus, koduhooldus või hooldekodu

Omastehooldus on Eestis üks suurimaid valupunkte. Probleemi olemust arutatakse erinevates ringkondades üha enam ja jõulisemalt. Mida teha ja millise tee peaks inimene valima – kas olla ise omastehooldaja, võtta koduhooldusteenus või suunata lähedane hooldekodusse? Kindlasti on see erinevate inimeste tahtmiste, võimaluste ja soovide rägastik, millest tuleb leida sobiv lahendus.

Perekonnas on inimesed emotsionaalselt seotud ja võiks ju arvata, et omastehoolduse puhul on see kergendav asjaolu, kuid kahjuks on vastupidi. Oma inimesele öeldakse tavaliselt asju ilustamata ja otse, olenemata vanusest esineb jonnimist, vastu töötamist, manipuleerimist ja solvumist. Omastehooldaja tunneb peagi, et tema pingutusi ei hinnata ning armsast lähedasest on saanud pigem tema kubjas ja vangivalvur. Negatiivsed tunded tekitavad konflikte, mille tulemusel võivad omavahelised suhted olla pöördumatult rikutud.

Võttes hooldaja perekonna väliselt, on hooldaja ja hooldatava suhe sama, mis haiglas või hooldekodus. Hooldaja tuleb, teeb vajalikud toimingud ja läheb. Võõra silmis tahame kõik näida paremad, osavamad ning iseseisvamad. Seega, kui näiteks on vaja harjutada kõndimist, teha hügieenitoiminguid või süüa, püüab hooldatav pigem kaasa aidata, kui vastu punnida. Sugulased, kes ei pea hooldustoiminguid sooritama, saavad käia kodust väljas – tööl, koolis või ka puhkamas saades tuua omavahelistesse suhetesse vaheldust ja värskust.

Hooldekodude tingimustest on kirjutatud palju artikleid. Enamasti kajastavad need negatiivset – vägivaldsed töötajad ja kohutavad tingimused. Kindlasti ei saa ega tohi üldistada. Hooldekodusid on kindlasti vaja, kuid tõesti nende inimeste jaoks, kes on väga raskes seisus ning vajavad ööpäevaringset järelvalvet ja hooldust. Kuid hooldekodudesse satuvad ka inimesed, kelle hooldus- ja kõrvalabi vajadus on keskmine või väga vähene. Miks on see nii? Kas hooldekodu on meie mällu nii kinnistunud, et see tundub esimese ja ainukese võimalusena?

Meist keegi ei oska ette kujutada kui raske võib eakatel emotsionaalselt oma kodudest välja kistuna olla kohas, kus pea iga päev keegi hõigub, oigab, karjub ja sureb. Mida hakkab inimene sellises olukorras tegema? Ootama ja hääbuma! Ootama enda kiiremat lõppu, sest see ei ole tema jaoks enam elamist väärt elu. Kunagi oli ta olnud kellegi jaoks kõige tähtsam inimene maailmas – siis, kui ta oli noorem, käis tööl ja oli muul moel vajalik. Aga nüüd on pandud nö. „silma alt ära“, perekonnast ning oma tavalisest keskkonnast välja lõigatud. Tasub endalt küsida, kas soovime tulevikus sellist lahendust ka endale?

Üks asi on selge, et hooldekodu on enamasti üks viimaseid kohti, kuhu inimene minna tahab ning nende maksumust hinnatakse ka pea alati liiga kalliks. Ise oma lähedast hooldada on samuti majanduslikult kahjulik, kuna tööelu on kas täielikult või osaliselt pärsitud. Kodust hooldusteenust peetakse tavaliselt kõige kallimaks variandiks. Kuid, kas ikka on? Hooldekodude hinnad on piirkonniti erinevad ja Eesti keskmine hooldekodu kuutasu jääb vahemikku 700-800€.  Koduhooldusteenuse puhul saame tuua näitena meie, Estkeer OÜ, hinnakirja, kus koduse hooldusteenuse ühe tunni maksimum maksumus on 15€, millele lisandub hooldaja transporditasu sihtkohta ja tagasi.

Näiteks: Soliidses eas härra elab 2-toalises korteris üksinda. Tütar käib teda 3 x nädalas peale tööd vaatamas. Isa saab muidu ise hakkama, kuid iga päev on lõuna ajal vaja kõrvalabi – haava sidumine, võimlemiskava harjutuste tegemine, söögi tegemine või soojendamine, kergkoristus ja 1-2 korda nädalas ülekeha pesemine. Toiminguteks on planeeritud päevas 1 tund. Hooldustöötaja sõidab lähtekohast Ringtee 25, Tartu sihtkohta ja tagasi kokku 4 km (0,45€ x 4km=1,8€).

Antud juhul tuleb maksimum päevatasu kokku 16,80€ ja kuutasu (20 päeva) 336 € 

 

Ave Kütt

Estkeer OÜ