Arvamuslugu: Väliseestlaste mure kodumaal elavate sugulaste pärast

Arvamuslugu: Väliseestlaste mure kodumaal elavate sugulaste pärast

 

Estkeer on tänaseks päevaks tegutsenud üle 9 kuu. Positiivne uudis on see, et info meist on hakanud levima ka Eesti riigipiirist välja väliseestlasteni. Mis ühtlasi pani meid mõtlema, et kui palju võib tegelikult olla välismaal eestlasi, kelle lähedased on Eestis ning vajavad abi?

Meie teenuseid on nüüdseks tellinud mitmed väliseestlased, kes on kurtnud, et neil varasemalt puudus info hooldusvõimaluste kohta Eestis või leitud võimalused olid nende lähedaste vajadusi arvestades olnud ebapiisavad. Läbi juhuse leidsid nad internetist info Estkeeri kohta ning nad otsustasid ühendust võtta. Oleme ennast püüdnud kõigile nähtavaks ja kuuldavaks teha. Kuid kui lähtuda Hemingway ütlusest, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane, siis piltlikult öeldes on meil vaja veel paljud sadamad läbi käia.

Väliseestlaste takistused ja mured oma suguvõsa abistamisega seoses on olnud erinevad, kuid välismaal olles, on nördimus kordades suurem. Nad tunnevad, et nende käed jäävad liiga lühikeseks ning nad on oma murega üksi. Ühest küljest hoiab neid töö ja pereelu välismaal kinni, teisest küljest on abi vajavad vanemad ja vanavanemad Eestis. Lühikesed külaskäigud Eestisse toovad vaid kerge leevenduse, kuid lahkudes on probleem taas päevakorral ja mure hinges. Hea on, kui peret ümbritseb tugev tugivõrgustik ehk siis sõbrad, sugulased ja naabrid, kes ühte hoiavad ning aitavad. Kuid tõdema peab, et tänapäeval kohtab üsna palju seda, et suhted sugulaste vahel on katkenud või naaber ei ütle “Tere”-gi.

Isiklikul tasandil olen samuti antud teemaga tugevasti kokku puutunud. Minu nõbud elavad välismaal ja nende vanemad elasid Eesti maapiirkonnas. Külas käidi vastavalt võimalustele ja puhkuste ajakavale. Kõik toimis ja vanemate puhul oli tegu ikkagi täies elujõus inimestega, kellel veel mitukümmend aastat ees elada. Keegi ei osanud tol korral ka midagi karta. Ootamatult diagnoositi onul ajukasvaja. Ta pidi käima keemiaravil ja kuna peale seda oli autoga sõitmine vastunäidustatud, siis tuli midagi välja mõelda. Nende lastel oli kogu elukorraldus teises riigis ning oli mõeldamatu, et keegi sõidaks sealt ja hakkaks teda Tartusse ning koju tagasi sõidutama või hoopis tuleks selleks perioodiks Eestisse elama. Lahendasime asja nii, et jagasime sugulaste vahel sõidud ära ja kõik osapooled olid rahul.

Hoolimata sellest, et meil sai asi kenasti ära korraldatud, tuleb elus ette asju, mida ei oska ette näha ja nii lahkus onu hoopiski raske õnnetuse tagajärjel. Esmalt lahkus onu ja aastaid hiljem ka tädi. Nii kurb, kui see ka polnud, tuli siit omad järeldused teha ja õppetunnid õppida. Tegelikkus oli see, et õigeaegne märkamine ja sekkumine oleks tegelikult nende mõlema eluteed võinud pikendada. Kahtlused olid ja sisetunne aimas halba, kuid seda ei võetud suuremaks jututeemaks või ei tahetud ka kellegi  ellu jõuga sekkuda. Siinkohal peab tunnistama, et tegu oli ka tõeliste eestlastega, kes kasvõi nui neljaks ise kõigega hakkama tahtsid saada, mis ei ole loomulikult ka vale, kuid vahel tuleb lasta ennast aidata. Eestlane on juba nii kange nagu 2-aastane laps, kes ütleb jope varrukat jalga sikutades “mina ise”.

Kõik siin elus juhtub põhjusega ning soovin, et minu näide elust enesest on kellegi jaoks kasulik, õpetlik ja kindlasti abiks, seega soovitan:

  • Küsige alati lähedase tervise kohta ning püüdke aru saada, kas tervisest rääkides üritatakse midagi varjata. Tihtilugu ei taha ema, isa lapsi muretsema panna või koormaks olla ning  üritavad oma tervisega seonduvaid probleeme varjata.
  • Minge koos arsti juurde ja konsulteerige arstiga ravi ja uuringute osas. Lähedased võivad arsti juures küll käia, kuid kui juhtub, et diagnoos ja ravi on puudulikud ja patsient korralikult uurimata, siis võivad olla patsiendi jaoks fataalsed tagajärjed. Antud näide on juhtum, mis kahjuks jällegi elust enesest.
  • Leppige lähedasega kokku, et kasvõi 1 x nädalas käib keegi väljaspoolt suguvõsa neid vaatamas ja abistamas. Miks väljastpoolt suguvõsa? Just seetõttu, et võõrale räägitakse seda, mida omale rääkida ei julge või ei taheta. Usaldusisik annab omakorda nõu ja julgustab perele muret rääkima. Ühtlasi võib inimene väljastpoolt suguvõsa märgata probleemseid kohti ja nendele ka tähelepanu pöörata.
  • Pöörduge kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda, uurimaks sealseid teenuseid ja toetusi.
  • Tehke koduseid töid oma initsiatiivist või minge kodutöödele appi ning käige koos kodust väljas meelt lahutamas või sugulastel-sõpradel külas. See annab mõista, et tegelikult ei ole elu üks töö ja vaev.
  • Julgustage lähedast oma tervisest rääkima ja ka kõrvalist abi vastu võtma. Kuna see võib säilitada ja edendada tema enda tervist, mis omakorda tähendab, et võib pikendada ka aega, mil saate olla üksteise jaoks olemas ning tal on võimalus näha oma suguvõsa tulevasi põlvkondi.

 

Loodan, et antud lugu ja soovitused jõuavad paljudeni siin ja sealpool riigipiiri. Ehk saab nii mõnigi mõtlemisainet edaspidiseks ning mainitud kogemused elust enesest on ajendiks ja abiks kellegi teise sugulase või sõbra abivajaduse märkamisel ja heaolu parandamisel.

 

Tänan Teid lugemast ja kaasa mõtlemast!

Ave Kütt

Estkeer OÜ

Klienditeenuste juht