06 juuli REMI LUGU: mis võimalused on erivajadusega noorel peale põhikooli lõppu?
/06. juuli 2024/
Täna räägime Remist, keda oleme 6 aasta jooksul abistanud, kelle kasvamisele ning teekonnale Estkeeris kaasa elanud. Remi on Estkeeri asutaja Sanderi poeg ja just tema pärast saigi see ettevõte loodud, mis abistaks nii teda kui ka teisi erivajadusega inimesi.
Just nüüd, kui Remi on kätte saanud oma põhikooli lõputunnistuse, räägime temaga lähemalt, millised valikud on tal edaspidiseks. Mis võimalused on 16-aastasel liikumispuudega noorel jätkata õpinguid. Millised väljavaated on tööelule? Mis on Estkeer temale ja ta perele andnud? Intervjuus avab ta oma maailma ja võimalusi, mis puudutab paljusid erivajadusega noori ja nende lähedasi. Lisaks annavad oma vaate ka tema isa ja Estkeeri poolne abistaja Signe.
Kui vana sa olid kui said endale abistaja ja mis see sinu elus muutis?
Estkeer sai alguse vahetult enne seda, kui läksin Masingu kooli kolmandasse klassi. Eelnevalt tegeles minu viimise-toomisega isa või siis kasutasin linnavalitsuse transporti. Tol ajal oli erinevaid probleeme. Põhiline oli see, et kuna kasutasin ratastooli asemel käimisraami, siis sellega ma pidevalt kukkusin ning püsti saamiseks vajasin kellegi abi. Kui sotsiaaltransport mu värava juures maha pani, siis tuli ka kuidagi ilma kukkumata tuppa saada. See alati ei õnnestunud ja nii oligi vaja abistajat, kes aitaks mind tuppa ja edasistel toimingutel.
Abistaja olemasolu muutis minu elus ning tegelikult kogu perekonna elus väga palju. Oluline on öelda, et muutus kodune olustik. Varasemalt teatud päevadel, kui isa oma töö katkestas, et mind koju tuua ja mind aidata, suundus ta peale seda tööle tagasi. See tähendas seda, et ta oli ka tööl pikemalt. Nüüd sai ta teha oma ülesanded ühe hooga ära ja peale tööpäeva oli meil koosolemiseks rohkem aega.
Mul tekkisid kooli ja kodu kõrval uued tegevused. Olen saanud käia hipoteraapias, kontsertidel, jõusaalis, kõnnirobotis ja võtta osa erinevatest üritustest. Olen saanud uusi tutvusi ning ma tunnen, et olen vaba.
Mis võimalused ja valikud on sul täna, peale põhikooli lõppu?
Arvestades, et olen ratastoolis ja lõpetasin kooli lihtsustatud õppekaval, siis palju võimalusi mul ei ole. Ma ei saa lihtsustatud õppekava tõttu kutset omandada. Õppimise osas on võimalus vaid kutsevaliku õpe, mis kestab 1 aasta kas Astangul või VOCO’s. Ratastoolikasutajana ei ole VOCO ligipääsetav, sest seal puuduvad vastavad tingimused. Ainukene võimalus on Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, kus on olemas võimalused ratastooliga liikumiseks. Ma tõesti loodan, et saan Astangusse, sest Tallinnas on Estkeer olemas ja ma saan abi, kui mul on seda vaja.
Kui kooli ei saa, siis teine võimalus oleks leida töökoht, aga see tundub praegusel hetkel veel keerulisem leida.
Milliseid raskusi näed enda ja sarnases olukorras olevatel noorte õppimisvõimaluste osas? Mis võiks muutuda?
Ma ju nägin kandideerides, et kui palju on kandideerijaid ja kui vähe on koolidel võimalust neid vastu võtta. Loomulikult jäävad ka erivajaduseta noored koolide uste taha, kuid nende võimalused elus on pisut suuremad. Erivajadusega noore jaoks ongi peamiselt kaks valikut – kas kool või kodu. Need kes kooli ei saa jäävad koju ning on väga suur oht, et nad jäävadki sinna.
Suur probleem on ligipääsetavus. Koolid võiksid olla ligipääsetavad, et ka ratastoolikasutaja saaks õppetegevusest ja koolielust osa võtta. Kuigi Tartu Herbert Masingu koolis olid sees võimalused olemas tekitas igapäevaselt probleeme kooliuks, millest oli väga raske ja keeruline läbi saada.
Muutuda võikski see, et koolid ligipääsetavaks ja rohkem õppegruppe või võimalusi, et erivajadusega noor ei jääks kooli ukse taha.
Kindlasti võiks luua grupid ka lihtsustatud õppekava läbinutele.
Mida annaks sinu jaoks kutsevaliku õpe?
See annab mulle juurde ühe aasta, mille jooksul on mul võimalus leida oma väljund tulevikuks, saada iseseisvamalt hakkama, uusi tutvusi, kontakte ning võimalusi eneseteostuseks. Ma ei istuks niisama kodus vaid saaksin olla inimeste keskel. See tähendaks ka mu perele väga palju.
Mis tööd sooviksid tulevikus teha või millega tegeleda?
Nii nagu TerviseTasku podcastis rääkisin, siis ma soovin, et liikumispuudega inimesed tuleksid kodust välja. Soovin olla eeskujuks ja neid motiveerida. Mul oleks väga hea meel, kui saaksin anda oma panuse Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevusse. Mul on väga hea eeskuju oma isa näol olemas, kellel on võitleja hing ja see on mind väga palju motiveerinud.
Estkeeri tüdrukud tegid sulle lõpetamisel väga armsa üllatuse, mis tundeid see tekitas?
Jah, see, et Laura, Kadri, Elge ja Signe tulid mu lõpetamisele, see oli nii ootamatu üllatus, ma hindan seda väga kõrgelt. Nad kinkisid mulle proovitreeningu Eesti Ratastoolikorvpalli Klubis. Lihtsalt uskumatu! Ma armastan korvpalli ja kui Tartus oleks see võimalus, siis ma kindlasti käiksin korvpalli mängimas, kuid kahjuks Tartus ei ole olnud nii palju huvilisi või eestvedamist, et siin ratastoolikorvpalli trenni oleks. See oleks ka kindlasti minu üks tulevikuteema, millesse panustada.
On sul veel mõtteid, mida soovid jagada?
Ma tahan tänada kõiki Estkeeri töötajaid, kes on mind selle aja jooksul aidanud, nad kõik on väga toredad ja abivalmid. Eriti tänan Signet, kes on mind abistanud kõik need 6 aastat. Me saime kohe alguses väga hea klapi ja ma saan temaga kõigest rääkida. Ta on väga sõbralik, avatud ja abivalmis ning meil on olnud koos väga lõbus. See on kohe näha, et see töö sobib talle ja ta tahab seda teha. Ma loodan, et ta jääb Estkeeri veel paljudeks aastateks.
No ja Laura on lihtsalt äge. Ta on nii sõbralik ja jube paindlik. Kui mul on olnud vaja jälle mingit aega vahetada või muuta, siis ta kunagi ei ütle mulle, et ei saa. Alati tuleb vastu ja ta oskab suhelda, nõustada – see on nii oluline. Ta teeb oma tööd südamega, mida on näha ja tunda.
Eriti soovin tänada oma isa, sest tänu temale ma täna siin istun ja seda juttu räägin. Ma ju näen kui keeruline on tal olnud seda kõike vedada. Ta on käinud läbi tulest ja veest ja selle kõrval veel hästi vastu pidanud. Tema on see, kes mind motiveerib, kelle sarnane soovin olla ja elus paremini hakkama saada. Ta on minu tugi. Ta loob mulle võimalusi, kontakte ja kasvõi nüüd käisime liikumispuuetega inimeste suvepäevadel, see on minu jaoks väga oluline.
“Mul on väga vedanud!” ütleb Remi lõpetuseks.
Milline on erivajadusega lapse teekond vanema silme läbi? Mis on lapsevanemana olnud need murekohad? Mis võiks muutuda? Oma vaadet ja kogemust jagab Remi isa. Sanderi lugu saab lugeda ka Postimehest
Kui vaatad tagasi sellele 6 aastale, mil Estkeer on Remile toeks olnud, siis kuidas selle kokku võtad?
Suuresti on Estkeer perele andnud vabaduse. Lapsevanemana polnud mul enam seda muret, kuidas laps kooli või koju saab ning kas ta ka värava juurest tuppa saab. Ma usaldasin Estkeeri töötajaid ja teenus on sujunud tõrgeteta. Tänu Estkeerile oleme lähedastena omastehooldusest vabad. Me saame lapse jaoks olla vanemad, mitte hooldajad. Teisalt on laps jõudmas täiskasvanuikka ja ta oskab iseseisvalt endale teenuseid tellida. Lapsevanemana olen väga tänulik, et ta on õppinud oma aega planeerima ning kokkuleppeid tegema.
Mis murekohti oma seisukohast näed arvestades oma lapse tulevikku?
Peamine murekoht on lihtsustatud õppekava läbinud erivajadustega lastel ning nende vanematel see, et kahjuks põhikooli lõpetades on inimene piltlikult öeldes tänaval. Kui meil ei ole piisvalt tugiisikuid, kes suunaksid ja erinevaid programme tööellu sisenemiseks, on oht, et ühiskonda tekib suurel hulgal tõrjutud inimesi.
Meie pere jaoks on väga oluline, et laps ei jääks sotsiaalsüsteemi hammasrataste vahele ja saaks tulevikus iseseisvalt hakkama. Tal on olnud ja saab ka edasi olema tugev tugivõrgustik ja toetusmeeskond Estkeeri näol, kust saab ta alati isikliku abistaja ja transporditeenust tellida.
Mis võiks erivajadusega laste haridusmaastikul muutuda?
Minu ettepanek oleks luua kutsekoolidesse programmid, mis aitaksid lastel koheselt hakata katsetama oskusi, mis aitaks neil tööellu integreeruda. Vajalik on ka tugiisikute olemasolu, kes neid toetavad ja aitavad. Oluline on teha koostööd tööandjatega – korraldada infopäevi, töövarjupäevi jm.Ühiskond peab näitama, et olenemata erivajadusest oled sa oodatud ja kaasatud.
Remiga koosoldud ajale vaatab tagasi ka Estkeeri hooldustöötaja Signe. Uurisime temalt just neid lustakaid seikasid, mis selle 6 aasta jooksul eriti eredalt meelde jäänud.
“Kiiruse deemonid”
Mul on olnud suur rõõm Remiga koos toimetada. Kui mõtlen ta peale, tuleb naeratus iseenesest näole. Meie koostöö algas koolis, kui olin mingi aja tema tugiisik koolis söögivahetunni ajal, et turvata liikumist klassi ja söökla vahel. Väga tore oli jälgida kuidas Remi ja tema sõber omavahel suhtlesid. Mõlemad kasutasid liikumiseks abivahendeid – karke ja käimisraami, seega edasi sai tasa ja targu. Teised koolikaaslased tuiskasid vahetunni ajal siuh-viuh mööda. Üks poiss hõikas käigu pealt “Kiiruse deemonid” see oli nii naljakas, et Remi ja Alex suutsid vaevu naeru kõrvalt ennast püsti hoida. Hiljem tuletasime seda hetke tihti meelde.
Motivatsioonikoer
Remi pidi algusaastatel kodus teatud võimlemisharjutusi tegema ja mina aitasin teda. Peale kooli oli Remi juba väsinud ning tuli midagi välja mõelda, et tal ikka motivatsiooni oleks. Kord võtsin ma oma taksi kaasa, et oleks lõbusam. Koer oli veel noor ja tahtis mängida ning haukus oma kileda häälega, mis pigem segas kui aitas. Mul oli nii hea meel, kui Remi perre koer võeti. See, kuidas poiss Ellist räägib, on super. Nii palju emotsioone ja kodus on alati keegi, kes ootab.
Superkangelane
Kui Remi jõusaalis hakkas käima, koostas instruktor talle võimlemiskava, mida Remi korrigeeris vastavalt oma vormile. Harjutusi tuli teha palju ja et see ei oleks nii üksluine, fantaseerisime teemal “ Remi elu superkangelasena”. Teemaks oli see, et kui Remi jätkab harjutamist, siis lõpuks on ta nii heas füüsilises vormis, et saab teistele abivajajatele appi minna. Läksime isegi nii kaugele, et nuputasime, missugune vormiriietus peaks olema, et suured musklid ära mahuks ja mismoodi toimuks liikumine. Otsustasime, et kõige kiirem oleks lendamine ja samamoodi peaks juhtimine toimuma kontori kaudu nagu see Estkeeris on. Mida vanemaks Remi sai, seda asjalikumaks ja realistlikumaks jututeemad läksid. Poliitika ja sport (eriti muidugi korvpall). Rääkida ja kuulata Remi oskab ja see on tema trump. Saan aru, et koolis oli ta nagu mentor, keda kutsuti lahendama muresid ning kellele usaldati oma saladusi.
Pagana välisuks
Kooliga seoses veel see pagana välisuks. Alati, kui Remi ratastooliga ukse poole tuiskas, mõtlesin, kas uks peab ikka vastu. Keeruline on ju avada ust, kui oled ratastooli või karkudega. Remi usk uude direktorisse on suur ning loodan, et kui Remi kord läheb vilistlasena oma kooli külastama, et pea ta selle uksega “maadlema”
Lõpetuseks ütleb Signe: “Ma siiralt usun, et Remist me veel kuuleme!”
Signe lause oleks igati sobilik lõpetamaks seda blogiartiklit. Siiski-siiski saame jagada ka rõõmusõnumit. Kuigi peaosalistega sai räägitud päevi varem, siis tänaseks on teada, et Remi on saanud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse kutsevaliku õppesse sisse ja on alustamas uut ning põnevat etappi oma elus.
UUDISEID JAGUB VEELGI
Nagu Signe ennustas, siis kuulemegi Remist ja juba 11.-14. juuli, mil ta osaleb The Tall Ships Races Tallinn 2024. See on väga suur merepidu Tallinna sadamates, mille raames on kontserdid, ekskursioonid, seiklused ja palju muud põnevat. On olemas ka ligipääsetavuse ala, kus Remi koos Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga juhendavad kell 12:00-17:00 inimesi kuidas ratastooli kasutada. Kuna seal on ka ratastooli seiklusrada, siis eelnev juhendamine ja õpetussõnad kuluvad marjaks ära.
Iga lapsevanema soov ja eesmärk on, et tema laps oleks hoitud, kaitstud ning et ta saaks iseseisvalt elus hakkama. Eesti riik on teinud läbi suure arengu, mis puudutab erivajadustega inimeste toetamist, kaasamist ja ligipääsetavust, seda suuresti ka aktiivsete ühiskonnaliikmete ja ühingute kaasabil. Loomulikult on siin veel arenguruumi, et erivajadusega lapsed ja nende vanemad saaksid vajalikku tuge nii igapäevaelus, hariduse omandamisel kui ka tööelus. Seetõttu tuleb neist teemadest rääkida ja loodame, et see lugu on üks tõuge arenguks ja muutusteks tulevikus.
Ave Kütt
Estkeeri turundusjuht